Ühes blogipostituses sai mainitud üürnikke, kes pakkusid meile välja idee, et talvekuudel võiks olla nende ruumides tegutsemine üürivaba, et noh, Hiiumaal pidi nii näiteks saama. Olgu mainitud, et nende üürnikega on tänaseks kogu suhtlus lõppenud, aga kuna see kogu seik on olnud täiesti ennekuulmatu, siis need samad üürnikud väärivad täiesti eraldiseisvat blogipostitust!
Siia ka väike disclaimer, et blogipostituse eesmärk ei ole kuidagi väita, et meie oleksime kõike õigesti teinud ja kindlasti on neil enda arvamus ka meist. Aga selle loo tahtsime siia kirja panna juba ka enda jaoks, et tulevikus saaksime tagasi vaadata ja loodetavasti parajas koguses naerda ja meenutada.
Minnes tagasi täitsa algusesse, siis punaseid lipukesi oli juba algusest peale, mille osas me neid lihtsalt ignoreerida otsustasime, sest muid toimetusi sama objektiga oli kuhjaga. Aga kui esimestel päevadel uue omanikuna saime küsimusi, et kas meie eeldus on arvete õigeaegne tasumine, siis oleks võinud panna ikka tõsisemalt mõtlema küll…
Kas just igakuised, aga üsna sagedased meeldetuletused 🙂
Asi muutus kriitiliseks hetkest, mil nende samade üürnike poolt ääretult alatu konsiilium kokku kutsuti, mida meile reklaamiti kui nende üürilepingu aruteluna. Jällegi, teiste üürnike silme all arutasime hoopis muid teemasid ja kui teised üürnikud olid lahkunud, siis suruti taas meile peale võimalust, et äkki saaks ikka üürivabalt vähemalt paaril kuul aastas. Hiljem omakeskis arutasime, et jube kahepalgeline, et kõiki muid teemasid arutada teiste ees, aga kui jutt läheb mingisuguse erandi/eelise saamisele, siis seda teha ikka ilma teiste juuresolekuta.
Üks asi, millest me oleme alati kinni pidanud, on korralikud (üüri)lepingud. Seekord ei olnud mingisugune erand. Meil on korralik äriruumide üürileping, mis sai allkirjastatud kõikide teiste üürnike poolt ilma probleemideta. Aga vot selle üürniku puhul olid lepingu üle vaadanud lausa 3 (!) advokaati ja kõik olid ühisel meelel, et sellist lepingut nad ei ole varem näinud… Esiteks muidugi sooviks kiita, et majanduslik olukord nii hea, et üürnik on suuteline korraga ülal pidama 3 advokaati korraga, aga südame rahuks võin öelda, et valdkonnas töötades põrgatan neid samu lepinguid igapäevaselt advokaatidega ja varasemad probleemid puuduvad täielikult. Kui ma käisin seepeale välja idee, et aga las need 3 advokaati siis pakuvad välja oma sõnastuse lepingule, siis jäid vastused muidugi napisõnaliseks. Ka hilisemate vaidluste ajal mainiti meile advokaate, kes olevat hinnanud meie lepingu vastuoluliseks seadusega, aga nüüd lõpuni välja me ei saanudki aru, kas nad ikka lähtusid Eesti Vabariigi seadusandlusest, sest siinse seadusega oleme me täitsa kooskõlas… Aga sellest täpsemalt juba veidi hiljem.
Ühesõnaga, uue lepingu allkirjastamiseni me ei jõudnudki. Kuna aga hoone sai soetatud kehtivate üürilepingutega, siis õigusjärglus ka lepingute osas tuli tehinguga üle ja jäimegi eelmise omaniku poolt sõlmitud lepingu juurde.
Selleks hetkeks oli juba aru saada, et see koostöö vilja ei kanna. Üürnike puhul oli tegemist väga nõrga (või lausa olematu) närvikavaga seltsilistega, kes olukordasid pigem lahendavad kisades ja käsi vehkides. Kusjuures, Alex sai päris mitmel korral meelde tuletada, et naisterahvastega nii ei räägita. Ning ehk ei ole mõistlik meid ka kõikvõimalikesse ilusatesse ja vähem ilusatesse kohtadesse saata.
Aga ilmselt tundsid üürnikud seda sama ning paar päeva peale nende poolse konsiiliumi moodustamist ja arusaamist, et meie juures talveperioodil ei saagi tasuta, andsid nad teada, et soovivad üürilepingu lõpetada ja selleks oli siis ette nähtud 6-kuuline etteteatamistähtaeg. Meie saime kergendatult hingata ja arvasime, et need viimased 6 kuud lähevad rahulikult, sest enam justkui kokkuleppeid me milleski ju saavutama ei pea. Oh boyyy, kuidas me selles eksisime!
Kogu kemplemine hakkas pihta sellega, et millised asjad sealt ruumist kaasa võtta ja millised esemed kuuluvad meile, millised neile. Küll proovisid nad taas pähe määrida meile kõike, mida nad ise ei näinud vajalikuks kaasa võtta. Värvikama olukorrana saab välja tuua telefonikõne, milles nad teatasid, et soovivad, et me maksaksime pool nende õhksoojuspumba hinnast kinni. Et nendel olevat olnud eelmise omanikuga selles osas kokkulepe. Kuna meie mingitest eelnevatest kokkulepetest teadlikud ei olnud, midagi selles osas ka notarilepingusse fikseeritud ei saanud, siis muidugi andsime sooja soovituse lahendada olukord ikka eelmise omanikuga. Nii saigi ka eelmine omanik kogu sellesse keerisesse kaasatud. Lõpuks taandasime ennast sellest õhksoojuspumba teemast, aga saime aru, et sarnaste vaidlustega peame nüüd leppima järgnevad 6 kuud. Nii tuligi mingi hetk järjest kõnesid ruumides oleva sisustuse osas. Asi muidugi ei piirdunud sisustusega, vaid vaieldud sai näiteks ka liistude üle. Ehk sisuliselt kõige üle, mille osas oli väikenegi võimalus midagi kuskilt seinast maha kiskuda, selle üle me ka vaidlesime.
Kuna uue üürniku kandidaat oli olemas ja meil oli plaanis teha omajagu muudatusi ruumides, siis lõpuks andsime ka ise alla ja ütlesime, et võtke kõik, mis võtta tahate. See tegelemine ja igapäevane jauramine raiskas rohkem meie närve, kui oleks kasu toonud. Ainsaks kokkuleppeks oli see, et juhul, kui nad nüüd seinadest oma kõik seadmed ja muu tavaari eemaldavad, siis aukude pahteldamine on nende ülesanne. Siseviimistluse olime nõus korraldama oma kuludega.
Tegelikult olid nende poolt paigaldatud reklaamid oluliselt kahjustanud ka fassaadi välisilmet, aga selle olime valmis samuti enda peale võtma. Sest nagu ma juba ka ütlesin, siis meie eesmärk oli nendest võimalikult kiiresti ja võimalikult valutult lahti saada.
Aukude pahteldamine oli ka nende poolt aktsepteeritud ja nii jäigi see kokkuleppeks, et üleandmise hetkeks on ruumid visuaalselt puhtad ja seintes aukusid ei ole.
Suhteliselt eranditult oleme üürnikele vastu tulnud ennetähtaegse üürilepingu lõpetamisega. Kui ikka üürnik on meeldiv ja tore, siis meie huvi kunagi ei ole olnud üürnikku maksimaalselt kaua “kinni hoida”. Aga ütlen ausalt, nende puhul kasutasime oma lepingust tulenevat õigust 6-kuulise etteteatamise tähtaja osas, sest see andis meile piisavalt aega, et planeerida ehitustöid uue üürniku tarbeks ja tõesti ei olnud soovi neile selles osas vastu tulla. Kuidas küla koerale, nõnda koer külale.
Üürnikud juba tegelikult suve alguseks toimetasid uuel pinnal ja ruumid olid tühjad. Nii oli ka uuel üürnikul soov oma kolimine enne suve lõppu tehtuks saada ja sellest tulenevalt pakkusime neile välja, et soovi korral lõpetame üürilepingu pool kuud varem, et ka nemad ei peaks enam tühja maksma. Aga eelduseks oli endiselt seintes olevate aukude likvideerimine. Pole palju palutud, või mis?
Igatahes ühel teisipäeva hommikul keset juuli kuud lendas Alex hommikul lennukiga Saaremaale, et ruumide üleandmine-vastuvõtmine ära teha. Meie SUUREKS (kuigi eelnevat lugu kirjas pannes ma ütleks, et kas me olime tõesti nii sinisilmsed?) oli seintes veel alles omajagu aukusid, mille peale üürnikud nipsakalt kostsid, et jah, nendel tõepoolest ei olnud aega selle teemaga tegeleda.
Ilma liigselt detailidesse laskumata läks, nagu ikka, jälle kisaks ja vaidlemiseks. Meie poolne ettepanek oli, et üürnikud saavad veel võimaluse lubatud töö ise ära teha või alternatiiviks pakkusime välja, et küsime pakkumise oma koostööpartnerilt, kes selle töö ära teeks, kuid sellisel juhul läheks arve neile tasumiseks.
Mitte mingisugust kokkulepet tol päeval ei saavutatud ja toimus ainult üks suur kisa (jumal tänatud, et Alex oli meist see, kes seda üksi pidi läbi kogema).
Tippude tipp sellest kohtumisest on muidugi üürniku öeldud lause Alexile “Kui sa vaid teaksid, mida sinust linnas räägitakse.” Aga miks peaks meid isegi huvitama, mida keegi meist räägib seni, kuni teame, et ajame asju korrektselt. Tõepoolest valime pigem jutud, kus räägitakse, et me igasugustel sosspükstel endale kotti üle pea tõmmata ei lase ja heategevusega me samuti ei tegele. Päeva lõpuks on ettevõtluse eesmärk tulu teenimine.
Eelmises lõigus hõiskasin juba välja, et tippude tipp, aga nooo tegelik tippude tipp oli hetk, kus käisime koos ruume üle vaatamas ja ette valmistamas ehitusmeeste jaoks. Astusime siis WC-sse, kus vaatas meile vastu tühjus. USKUGE VÕI MITTE, AGA NAD VÕTSID WC POTI KA ENDAGA KAASA! Me hakkasime valjusti naerma ja tegelikult selgitas see inimeste kohta nii mõndagi. Tekkis nagu mingisugune arusaam, et “aaaa, nende arusaam päriselt asjast ongi selline ja võibolla me tõesti olemegi erinevatelt planeetidelt” 😂.
Seejärel võtsime siis oma koostööpartnerilt hinnapakkumise, kuid sellegipoolest andsime veel viimases e-kirjas teada, et juhul, kui nad soovivad töid teostada ise, siis andku meile konkreetseks e-kirjas mainitud tähtajaks teada. Kuna ise antud töö tegemine oleks neile olnud kordades soodsam, siis tundsime, et meist oleks aus see variant neile välja käia. Selle asemel saime nimetatud kuupäeval paar minutit enne tähtaega kirja, kuidas me teeme kõike ebaseaduslikult ja nemad neid auke korda ei kavatsegi teha. Mispeale ausalt öeldes viskas meil mõlemal korralikult kopa ette ja enam ei olnud meil mingisugust huvi neile vastu tulla. Mis tähendas nende jaoks seda, et lisaks aukude täitmisele lisasime nõudekirja ka fassaaditööd. Andsime neile selgesõnaliselt teada, et juhul, kui arved jäävad tasumata, siis rakendame oma lepingust tulenevat õigust leppetrahvi näol ja kui vaja, lähme maksekäsu kiirmenetlusega edasi. Ehk üürnike esialgne töö, mis oleks eelduslikult olnud selline 100 euro ringis, lõppes sellega, et nad maksid meile 2x koostööpartneri tehtud pakkumised nii fassaadi kui pahteldamise eest. Kogusumma oli juba kopsakas 4-kohaline arv!
Tegelikult olime üsna kindlad, et nad jätavad need arved maksmata, sest sellele juhtumile oli eelnenud paar kuud tagasi toimunud episood, kus meieni jõudis info, kuidas see sama üürnik käis teistele maja üürnikele “finantsnõu” jagamas, kuidas peaks ikka arved maksmata jätma ja et mis me ikka teha saame. Kõige iroonilisem asja juures ongi see, et nendel endil said arved miskipärast väga kiiresti tasutud peale nõudekirja saatmist. Ääretult kahepalgelised.
Meil oli juba ette valmistatud maksekäsu kiirmenetluse to do list, aga õnneks sellega tegelema ei pidanudki ja viimased arved said õigeaegselt tasutud.
Sellega meie saaga antud üürnikega ka lõppes. Jumal tänatud!
Antud üürnik saab pika puuga kõige hullema üürniku tiitli meie 4,5 tegutsemisaasta jooksul. Medalit me pole neile plaaninud tellida, aga selle blogipostituse staarideks saavad küll (muidugi nimesid nimetamata, sest kedagi avalikult laimata ei ole meil plaanis), aga kui sellest jamast midagi positiivset võtta, siis vähemalt ühe hea ja hariva blogipostituse võiks ju kirja saada.
Ja et seda grammike harivaks muuta, siis meie õppetunnid antud kaasusest:
(1) ära lase endale pähe istuda ja endast üle sõita;
(2) vajadusel kaasa välist abi, et juriidiliselt korrektsed vastused kokku panna;
(3) kõik tuleb kirjalikult fikseerida ja dokumenteerida võimalike hilisemate vaidluste korral;
(4) ole konkreetne ja tea oma õigusi;
(5) lähtu sellest, milles on lepingus kokku lepitud.
Kui me mingi hetk mõtlesime, et huvitav, kas meil blogipostituste ideed ühel päeval otsa ei saa?! Aga täna on vist hetk, kus asju, millest kirjutada, aina tekib juurde. Kes teeb, sellel juhtub ikka! Nii et egas siis muud, kui uute seiklusteni – ja neid seiklusi kindlasti veel tuleb!
NB! Tänasest tegutseb ruumides uus üürnik, kellega sõlmitud kokkulepped on mõlemapoolselt täidetud ja kõik saavad keskenduda oma põhitegevusele. 🙂
