Postituse kirjutamise hetkel on suvi, väljas 25 kraadi sooja ja kirjutan seda rannas olles, samal ajal päevitades. Saab ka nii, kui vaja. Mitte, et eesmärk oleks elu lõpuni laupäeviti sellele mõelda, kuidas rannas olemine on kohustuslik kasulikuga ühendada. Aga hetkel on olukord selline. Ja see on täiega okei!
Tänase postituse teema on ajendatud paari kuu tagusest vestlusest enda tuttavaga, kes proovis mind veenda selles, et meie praegust elustiili elades magame maha parimad aastad enda elust hustle´des ja töötades millegi nimel, mida me isegi ei tea, kas saavutame (silmas pidas ta finantsvabadust).
Siinkohal oleks olnud kohe hea ette näidata Kristi Saare Instagrami vastus, millest tegin koheselt screenshot´i ja saatsin Alexile. Jätan selle ka siia:
Olgu öeldud, et tõepoolest on finantsvabadust võimalik saavutada ka ilma ületöötamise ja hustle kultuuri liikmelisuseta. Küll aga kiire matemaatiline arvutus näitab, et sellisel juhul võtaks see ajaliselt kordades kauem aega.
Seega nii nagu enamik finantsvabaduse suunas tegutsevaid inimesi, oleme ka meie valinud selle tee, kus mingil x ajaperioodil elus oleme otsustanud maksimaalselt pingutada selle nimel, et need eesmärgid tuleksid meieni võimalikult kiiresti. Maksimaalne pingutus selles mõistes tähendab tohutut ajalist panust, et oleks võimalik sissetulekud kõrgustesse viia. Kõrged sissetulekud suuname eranditult uuele ringile raha teenima. Ja sealt edasi hakkab juba lumepall veerema…
Kuniks aga lumepall veel ise edasi ei veere, tuleb seda piltlikult öeldes ise edasi lükata. Ehk siinkohal tulevadki mängu need ropult pikad tööpäevad ja nö hustle kultuur.
Tegelikult on sellest kõigest jube raske aru saada inimesel, kelle eesmärk elus on käia tööl, teenida julgelt üle keskmist palka ja siis selle teenitud raha eest ära elada, sealhulgas võimaldada ka paar korda aastas reisimist. Tegelikult ei pea see isegi olema eesmärk, vaid lihtsalt elustiil, kuidas elada. Minu arvates täiega normaalne plaan! Samas mitte isiklikult meie jaoks…
Aga täpselt samamoodi, nagu minul on raske mõista inimesi, kes näiteks vabatahtikult otsustavad käia jalgsimatkadel ja telkimas (no offence kõik matkasellid 😀 ), siis võib olla mõne jaoks arusaamatu ka meie tegevus ja mõttemaailm. Lihtsalt see, et mina vabatahtlikult ühtegi ööd telgis ei veedaks, ei tähenda, et see ei võiks olla parim ajaveetmise viis kellegi teise jaoks!
Niisamuti peaks see loogika töötama ka meie olukorras. Me ise oleme otsustanud metsikute töötundide kasuks ja me ise oleme kõikide seni tehtud valikute taga. Meie ropud töötunnid on võimaldanud meil väga kiires tempos oma portfelli kasvatada ja ausalt öeldes, see ongi praegusel ajahetkel meie prioriteet.
Mitte, et see ületöötamine pikaajaliselt üldse kellelegi sobida võiks, siis praeguses olukorras oleme selle õige mindset´ga suutnud enda jaoks olukorra mõelda nii atraktiivseks, kui see on üldse võimalik. Õnneks meie ületöötamise tunnid mööduvad tehes asju, mida meile meeldib teha. Need on kindlasti valdkonnad/tegevused, mida näeme end ka tulevikus tegemas. Ilmselt on see tohutult kaasa aidanud sellele, et oleme suutnud sellist tempot säilitada.
Seega jah, ajaliselt oleme väga hõivatud ja aja manageerimine peab olema tasemel. Kas aga meie “parimad aastad elust” jäävad selletõttu elama? Kindlasti mitte!
Kui küsisin tuttavalt, et miks ta arvab, et me magame maha oma “parimad aastad elust”, arvas tema, et meil on justkui kohustus lugeda igat senti ja et aega õhtuti lebotamiseks ka ei ole. Lebotamise all tõi ta näiteks välja Netflixi vaatamise. Nojah… Netflixi meil tõesti hetkel õhtuti aega ei ole vaadata ja diskussioonides erinevate sarjade üle me ilmselt kõige aktiivsemalt kaasa rääkida ei saaks. Mis aga puudutab sentide lugemist, siis sellega ei saa me kuidagi nõustuda. Eelarve pidamine võiks olla iga oma rahast lugupidava inimese igakuine ülesanne.
Inimesed ajavad väga tihti segamini finantsvabaduse suunas liikumise ja lõputu säästmise. Tegelikult on võimalik väga säästlikult elada ilma, et kuidagigi puutuksid kokku investeerimise ja finantsvabadusega.
Aga ei saa seda inimestele pahaks panna. Oli kindlasti ka meie elus hetk enne investeerimismaailma sukeldumist, kus olime arvamusel, et rahatarkus kaudselt võrdubki säästmine ja “kitsalt elamine”.
Ei saa salata, mingil ajahekel investeerimisteekonna alguses sai seda ka isegi tehtud. Näiteks meie esimene ühise kodu projekt valmis selliselt, et elasime väga tugevasti alla oma võimete. Aga eesmärgiga, et meil oleks võimalik tolleaegsest elukohast tekitada esimene üürikorter. Seega jällegi, oli tegemist meie oma vaba valikuga.
Üsna kiiresti aga sai sellest säästmise hullusest välja tuldud. Ületöötamine eraldiseisvalt on meie hinnangul veel kuidagigi tehtav. Olles töötanud advokaadibüroos, olen näinud liiga palju juriste/advokaate/partnereid, kelle jaoks ületöötamine ongi igapäevane normaalsus. Minu jaoks näiteks ületöötamine kellegi teise jaoks ei olnud kuidagi aktsepteeritav ja keha oli väga tugevas stressis (sellest saaks kunagi veel eraldi blogipostituse kirjutada 😀 ). Kui aga võrdlen praeguse ajaga, kus tundide mõttes teen oluliselt rohkem tööd, siis keha sellest kuidagi veel märku ei ole andnud. Ehk siis tõesti tuleb leida need tegevused ja valdkonnad, kus oled üldse nõus rohkem panustama.
Kui aga juba mainitud ületöötamise valemisse veel lisada ekstreemne säästmine, siis on suur oht, et pikalt see pidu ei kesta!
Teame omast käest, et see ligikaudu aastane ekstreemse säästmise ajaperiood oli maksimaalne, mida oleksime teha suutnud. See pingelangus, kui see kõik läbi sai, oli ikka meeletu!
Tänasel päeval näeme küll igapäevaselt vaeva finantsvabaduse saavutamise nimel, kuid seda kindlasti mitte “elu nautimise” arvelt. Finantsvabaduse saavutamine ei tähenda eelarve ridades võimalikult väikeste numbrite tagaajamist.
Suurimaks “ohverduseks” ilmselt saabki tuua ajalise ressurssi puudumise ja see on ka see, mida tänasel päeval kõige rohkem igatseme. Aga võtame seda mõistusega!
Muidugi omaette vaidlemise koht on see, mis on üldse inimese elus see nö kõrghooaeg – kas selleks on 20ndad, 30ndad, 40ndad või mõni muu kümmend inimese elust. Tuttav pidas silmas siis 20ndaid, kus eelduslikult inimestel veel lapsi ei ole ja vastutada tuleb vaid iseenda eest. Tema mõttest ma saan täitsa aru ja ka meie Alexiga oleme end mingites olukordades tabanud arutlemas selle üle, et kui äge, et saame mingeid asju hetkel kogeda vaid kahekesi olles. On mega äge käia kahekesi reisil nii, et terve nädala-kaks oleme vaid meie ja muud maailma justkui ei eksisteerigi (sest tõepoolest ei ole vaja kellegi kolmanda eest veel vastutada).
Samas aga tunneme, et see on meie hinnangul kõige ideaalsem aeg, et vaba aja arvelt panustada ühise ägedama tuleviku nimel.
Ehk et jälle resoneerusime väga Rahakrati jagatud story´ga – alates 30ndatatest soovime oluliselt rohkem vaba aega, kui meil on seda praegu. Meie ühine soov on seda 3-ga algavat aastakümmet veeta kordades rohkem lähedaste ja pere seltsis. See on see peamine eesmärk, mis meid tänasel ajahetkel kannustab!
Suurema pildi nägemine on elus oskus omaette! Soovime Teile kõigile võimekust näha suuremat pilti ja leida need valdkonnad/elustiilid, mis päriselt panevad silma särama.
PS! Täitsa tore mõte oli tulla seda blogipostitust randa kirjutama – aeg möödus lennates 🙂
