Märkamatult on kätte jõudnud septembri lõpp ja meie oleme veel “võlgu” 5. üürikorteri blogipostituse. Tänaseks päevaks on üürnikud korteris sees elanud juba 3 kuud. Kui arvete maksmine/koostamine/välja saatmine välja jätta, siis on viimased 3 kuud möödunud võrdlemisi passiivselt, välja arvatud üks pöördumine, mis lähemalt uurides aga sai edasi suunatud majahaldurile.
Korter number 5 – kahe toaline heas seisukorras korter
Aga tagasi algusesse minnes…
Juuni esimesel nädalal saatis Alex korteri kuulutuse, lisas juurde kiire tasuvustabeli ja tegi juba kõne ka endisele omanikule. Kindlat ostusoovi meil selleks hetkeks veel ei olnud, aga olime ühisel arusaamal, et ilmselt tasuks korter siiski üle vaadata. Mõeldud-tehtud. Tänu mugavale lennuühendusele Kuressaare – Tallinna vahel, lendas Alex 7. juunil korterit vaatama.
Endise omaniku näol oli tegemist mehega, kes jagas kinnisvarast nii mõndagi ja hinna osas puudusid suurteks läbirääkimisteks igasugused variandid. Tegelikkuses maksime veel 1500 eurot juurde mööbli eest, mida pidime hiljem tasuta asjade gruppides laiali jagama. Kui Alex korterist pildid saatis, siis oli meil omavahel tuline arutelu teemal, kuidas on võimalik, et me peame juurde maksma, et hiljem hakata asjadest lahti saamisega tegelema. Aga teades Alexi läbirääkimiste oskust, siis ei jäänud muud üle, kui olukorraga leppida, sest nii korteri asukoht kui ka seisukord klappisid sellega, mida me tavaliselt korterite puhul jälgime.
Nii saigi samal päeval juba kokku lepitud notariaeg 17. juuniks, kuigi tol hetkel puudus meil teadmine, kust leida vajalikud finatsid ja kuidas korteri ostu rahastada. Samaks päevaks oli planeeritud ka korteri üleandmine. Meile tähendas see 10 päeva planeerimist. Tegime nimekirja asjadest, mida on korterisse vaja osta ja hakkasime juba konkreetseid tooteid välja valima ja tellima. Olime väga entusiastlikud, et korter üürile anda vahetult peale jaane, seega toodete valimise peamiseks kriteeriumiks oli see, et need oleksid hiljemalt jaanideks olemas. Ja miks meie üürile andmise mõte oli väga entusiastlik, oli seetõttu, et olime planeerinud terve korteri ülatuses teha ka maalritööd. Kui maalritööde teostamise mõte oli olemas, siis maalrit veel mitte.
Kui 17. juuniks sai kokku lepitud notariaeg, siis little did we know, et saame endiselt omanikult 16. juunil kõne… Kõne sisu oli lühike ja konkreetne – endine omanik leidis, et pani korteri müüki “liiga odavalt” ja soovis hinda tõsta vähemalt 5000 euro võrra. Ja kõige “naljakam” selle olukorra juures on see, et peale esimest Saaremaal käiku rääkis Alex, kui aumees (!) tundus endine omanik olevat ja et temaga pole broneerimislepingut kindlasti vaja.
Eks see kõne tegi meid muidugi ärevaks, sest notarilepingu projekt oli juba saadetud ja meil olid ka rahad notari deposiiti makstud. Nüüd aga pidime tegelema veel sellise asjaga. Meie ühine otsus oli, et mingis ülepakkumises me osalema ei hakka ja meie vastutulek oli niigi juba maksta 1500 eurot sisustuse eest, mis oli teada, et läheb laiali jagamisele. Alex tegi endisele omanikule väga konkreetse kõne ja tegelikkuses me kõne lõppedes 100% ei olnudki kindlad, kas tehing siis ikkagi toimub või mitte.
Tehingut olime planeerinud teha kaugtõestusena, kuid olime kokku leppinud, et teeme seda korterist kohapealt, et siis saab peale tehinut teha korteri üleandmise. Teadmata, kas tehing toimub, läksime notaritehingu alguseks korterisse. Meie tolleagsest ärevusest hoolimata on ilmselge, et tehing toimus, sest muidu me siin seda blogipostitust ei kirjutaks. Aga endiselt tasub meeles pidada, et enne, kui lepingule alla ei ole kirjutanud, siis ei tasu veel hõisata.
Enne notaritehingu toimumist sai Alex oma ehitusvaldkonna tutvused tööle panna ja asuda maalrit otsima. Õnneks sai maaler ilma suurema vaevata ja läbi tutvuste leitud. Ehk juba 17. juunil peale notaritehingut tuli tol hetkel veel potentsiaalne maaler tööde mahtu üle vaatama. Meie õnneks sai juba 18. juunil alustatud reaalsete töödega. Ja 2 päeva hiljem oli kogu korteri ulatuses tehtud maalritööd ja Alex oli paika pannud ka kogu korteri valgustuse ja osaliselt ümber teinud köögimööbli. Eliisi peamine roll nendel päevadel oli koristamine, koristamine ja veelkord koristamine.
Et Kuressaares on sisustuspoed ja koha peal olev kaup pigem piiratud valikuga, siis kulus meil terve pikk tööpäev sellele, et sõitsime kõiki võimalikke poode läbi ja proovisime veel vajaminevaid sisustuselemente leida. Ütleme nii, et kõikide vajalike asjade leidmine oli üks närvesöövamaid tegevusi kogu protsessi vältel. Mingite asjade eest olimegi lõpuks nõus rohkem maksma, sest lihtsalt muud varianti üle ei jäänud. Kaasa ei aidanud ka see, et meil juhtus vahepeal autoga õnnetus, mistõttu olime sunnitud olema “jalamehed”. Ühe õhtuga saime oma närvitsemised ära närvitsetud ja uuel hommikul hakkasime lahendusi otsime. Välja päästis meid vanaema, kes laenas meile oma autot, et saaksime kõik oma vajalikud sõidud tehtud. Abiks oli ka vanemate organiseeritud kaubik koos väga toredate kulleritega, kes aitasid suuremad sisutus elemendid korterisse vedada.
Kuid siiski! Lõpp hea, kõik hea. Kui 17. juuni saime notaritehingu allkirjastatud ja korteri üleandmise tehtud, siis 22. juuni õhtuks oli korter valmis üürikuulutuse piltide tegemiseks. Lõpptulemusega jäime mõlemad 100% rahule. Lisaks olime leidnud endale Kuressaarde maalri, kes meid tänaseks päevaks on saanud aidata ka teistes korterites.
Et aga soov oli enne Tallinna tagasi minekut siiski korter ka üürile anda, siis kohe 22. juuni õhtul panime üles üürikuulutuse. Väike mõte oli proovida ka AirBnB´d, kuhu sai paralleelselt üürikuulutusega samuti korteri info lisatud. Me ei olnud päris kindlad selles, kuidas me AirBnB korteri halduskoormust hakkame organiseerima, olles ise enamus ajast Tallinnas. Mõte oli, et kui tuleb piisavalt palju tahtjaid paari päeva jooksul, siis mõtleme sellele teemale tõsisemalt. Et aga üürile tahtjaid tuli koheselt ja kiiremini, siis seekord sai otsustatud pikaajalise üürniku kasuks.
Enne jaanipäeva nautima minekut leppisime 24. juuni hommikuks kokku ühe korteri vaatamise, mis osutus edukaks. Korter sobis üürnikele ja üürnikud omakorda meile. Seega see jäigi seekord meie ainukeseks korteri näitamiseks ja ülejäänud huvilistele sai viisakalt ära öeldud. Et 25. juuni hommikul pidime ise Tallinna minema, siis korteri üleandmise tegid taaskord Eliisi juba “peaaegu maakleritest” vanemad. Teel Tallinnasse tegelesime meie kogu vajaliku dokumentatsiooniga ja vanemad samal ajal korteri üleandmisega. Ehk ühte väga toimekat jaanide nädalat lõpetasime korteri eduka üürile andmisega!
AirBnB teema lõpetuseks mainime veel ära, et tulevikus on meil kindel plaan proovida vähemalt suveperioodil ka lühiajalist üüri. Samuti oli teema parasjagu laual, sest antud korter on oma asukoha poolest AirBnB tegemiseks ideaalne. Aga seekord läks nii.
Meie kõik üürikorterid ja üürile andmise protsessid on olnud kuidagi väga kiired ja ajalise survega (mille oleme endale ise tekitanud). See nädal oli meil samamoodi võetud puhkuseks ja tegelikkuses rügasime mitmel rindel. Nädala lõpuks olime mõlemad nii väsinud, et olime kindlal seisukohal, et edaspidi proovime võtta asju rahulikumalt. Aga nagu meie 5. üürikorteriga oli näha, siis selles asjade rahulikult võtmises on meil veel omajagu arenguruumi! Ja kuidagi oleme oma tegemistega sealmaal, kus asjad tekitavad elevust ja hasarti, et rahulikult nagu ei oskagi rahulikult võtta.
Numbritest
Korteri üürihinnaks on 475€ kuus, millega on meie omakapitali tootlikus üle 50% kuus. Nimelt õnnestus meil raha kaasta pereringist 5% intressiga ja kuna me sissemakset ei pidanud tegema, siis ainsateks kuludeks jäidki sisustamise ja maalritöödega tekkinud kulud ca 3700€ (sinna sisse jääb ka 1500€ mööbel, mis enamuses sai tasuta gruppides ära antud). See on ka põhjuseks, miks omakapitali tootlikus tundub ulmeliselt suur. Lähiajal on meil soov suurest omakapitali tootlikusest loobuda ja oleme otsimas võimalust refinantseerimiseks. Kui oleme selle protsessi läbi käinud, siis teeme kindlasti ühe blogipostituse. Vihjeks võime öelda, et algus on tehtud.. 🙂
