Finantsedukuse valemiks on kahtlemata rahaasjade korras hoidmine. Suhtes olles aga kahjuks või õnneks ei piisa sellest, kui üks osapooltest on oma rahaasjadega joonel. Nagu öeldakse, siis “tangot tantsitakse kahekesi”. Selles osas läks meil Alexiga väga lihtsalt – rahast meile mõlemale rääkida meeldib. Niisiis oli teada, et kokku kolides soovime teha ühised pangakontod, mille alt ühiskulusid katma hakkame. Esialgu oli ühiseid kulutusi üsna vähe ning seega ka süsteem lihtne ja loogiline. Samas loogika minu peas ütleb, et alustada tulebki siis, kui asjad on lihtsad ja loogilised. Kui juba 2 last, kodulaen, autoliising ja puudub toimiv süsteem, siis tundub veidi hilja laskuda arutellu “kuidas me siis ikkagi selle rahaga teeme nüüd?”.
Ühiskonnas päris omajagu kõneainet on tekitanud ka kulude proportsionaalne jaotus, mille puhul igal paaril tuleb leida enda kuldne kesktee. Olgu selleks jaotuseks siis 30/70, 50/50, 60/40. Kristi Saare tulise austajana pooldan süsteemi, kus kulud (ja ka üleüldine elustandard) pannakse paika vastavalt sellele osapoolele, kes teenib vähem. Lihtsa must-valge näitena: kui üks osapool teenib 1000 eurot ja teine osapool 2000 eurot, siis on ebaloogiline eeldada, et ühiskulud ulatuksid 1000 euroni. Ehk sellisel juhul tasuks kindlasti mõelda proportsionaalsele kulude jaotusele.
Meil Alexiga loksusid asjad iseenesest paika – mõlemad olime äsja erialasele tööturule sisenenud ning ka tollased töötasud jäid samasse suurusjärku. Ehk meile tundus loogiline kulude jaotus 50/50. Siinkohal mainin ära, et tol hetkel oli mul üksi võetud kodulaen, millesse Alex samuti panustas 50%. Tihti on kõlama jäänud, et kui laen on võetud enne kokku kolimist, siis üks osapooltest on kohustusest justkui “vaba”. Samas leidsime meie, et kui oleme otsustanud 50/50 kulude jaotuse, siis sinna alla käib ka ühine eluase, mis sest et tegemist polnud ühiselt võetud laenuga. Igaljuhul tuli see suureks plussiks meile mõlemale, sest kalli üürikorteri asemel elasime omas kodus võrdlemisi madalate elamiskuludega.
Liikudes edasi tänasesse päeva, siis nüüdseks on meil ühiseid igakuiseid kulutusi rohkem. Samas aga oleme endiselt kinni pidanud oma esialgsest süsteemist – seda selle erinevusega, et oleme juurde tekitanud endale erineva sisuga kontosid, kuhu raha kanda olenevalt otstarbest/eesmärgist. Kui soetasime esimest ühist kodu, siis tegime kontod näiteks sissemakse korjamiseks, sisustuseks jne. Kuna nüüdseks on uue koduga seotud kulutused lõppemas (LÕPUKS!) (peale igakuise pangalaenumakse muidugi…), siis hetkel suuremateks ühisteks kogumisteks ongi igakuine reisifond ja investeerimiseks säästmine ühise loodud ettevõtte alt. Kuna eraldiseisvate indiviididena omame ka päris põhjalikke exceli tabeleid, kus muuhulgas mõlemal välja toodud ka ühiskulud, siis koondtabeli ühiskulude kohta oleme proovinud hoida võimalikult lihtsa ja ülevaatlikuna – selle peamiseks eesmärgiks on kaardistada meie sissetulekute kasvu/ passiivse sissetuleku suurenemist/ varade üldist kasvu – nendest vahvatest tabelitest ja diagremmidest juba mõnes teises postituses! 🙂
Nüüd aga ikkagi selle exceli põhjani, millest siin pool postitust olen juba rääkinud:
Ajapikku on meil exceli tabeleid, mida kuus korra täidame, oluliselt rohkem. Alexile väga meeldib exceli tabelite kallal nokitseda ja pool tema elust on exceli kirja pandud. Praeguseks on meil välja kujunenud kindel tööjaotus, mida ühiselt investeerides kumbki meist teeb. Exceli tabelite korrastamine ja korrigeerimine on Alexi rida. Mulle meeldib vaadata seda kasvavat portfelli numbrit. 🙂 Asja mõte aga ei seisne kindlasti selles, et kõik peaksid igakuiselt exceli tabeleid usinasti täitma, aga selge on see, et mingisugune ülevaade asjadest võiks olla – seda siis kasvõi sellise lihtsa lisatud tabeli näol.
Sellise kulude teadliku kirjapaneku võlu peitubki selles, et tekib selge ülevaade oma reaalsetest kulutustest. Mis omakorda annab aimduse, kust oleks võimalik kulusid kärpida ja palju igakuiselt kõrvale panna. Investeerimismaailma sisenetakse üldjuhul asjakohase kirjanduse lugemise teel. Enamik investeerimisalasest kirjandusest räägib X % klubisse kuulumisest – olgu selleks siis 20%, 50% või koguni 90%. Kaks aastat tagasi lugesime seda kui ulmekirjandust, kui kuskil mainiti, et oma igakuisest sissetulekust tuleks 50% kõrvale panna. Väiksema sissetulekuga 50% klubisse kuulumine võibki tunduda ebareaalse eesmärgina, aga siis tulebki sihtida 10% või 20% ja keskenduda sissetulekute tõstmisele. Meil puudub kindel %, mida me igakuiselt taga ajaksime, aga ilma pingutamata kuulume vähemalt sinna 50% klubisse – st kuu alguses maksame kõigepealt iseendale ja selleks summaks on üldjuhul vähemalt 50% meie sissetulekutest. Ja meie mindset on alati olnud mitte sellel, et vähem kulutada, vaid hoopis, et rohkem teenida.
Ehk kulude jagamisest sai sujuvalt meie säästumäära arutelu… Postituse lõpetan mõttega ühest podcastist: “Finantsvabadus on ju nii lihtne, pane 10 aastat järjepidevalt pool oma palgast kasvama ja oledki rikas.”
